pühapäev, 6. oktoober 2013

II Õpihaldussüsteemid ja sotsiaalne meedia õpikeskkonnana

Teismeeas on õpilastele oluline suhtlemine. Ideaalne oleks viia õpikeskkond sinna, kus õpilased niikuinii enamuse oma ajast veedavad - sotsiaalmeediasse. Kuid kas ikka oleks?


Olen Kärdiga nõus, et Facebook ei soodusta keskendumist - ei üldiselt ega ka konkreetsele teemale. "...kogu aeg on midagi kuskil põnevat toimumas ning kuna see ei ole loodud õpikeskkonnana, vaid siiski sotsiaalmeedia keskkonnana, siis õppija põhiharjumus Facebooki kasutades on ikkagi “vaadata ringi ja suhelda.” (Kärt)

Seal käib pidev melu. Infovoog, mis kasutaja silme eest läbi jookseb, võtab pea ringi käima. Sisse on programmeeritud, et kui soovid kõigi "sõprade" võimalike uuendustega kursis olla, siis peadki võimalikult palju olema sisselogitud ja lugema-lugema-lugema.

Ere näide selle kohta, et õpilastel on Facebookis palju ahvatlusi - õpilane teatab koolis: "Ma nägin küll, et klassile on uus teade FB postitatud, aga ma ei vaadanud seda. Ma hoopis..." Olin õpetajana korraks nõutu - räägin koolis, jagan teateid paberil, kirjutan teated eKooli, kirjutan Facebooki, mida ma siis veel peaksin tegema. Ja tema teatab, et ma nägin, aga ei lugenud...

Lõpuks otsustasin, et mina olen oma töö teinud ja nüüd on edasi õpilase teha, kas ta seda loeb või mitte. Tõmban selle koha peale joone, et siit ma edasi enam ei astu. Ei võta oma ülesandeks, et talutan õpilase käekõrval arvuti taha, toetan kuhugi sisse logimist (kusjuures kindlasti on õpilane parooli unustanud ning õpetaja peab aitama parooli meeldetuletuse tellida ja kindlasti ei saa õpilane siis oma meilipostkasti) ja seisan kõrval, kuni loeb. Ei hakka lisaks koju helistama ja e-kirju saatma. Leian, et 4 teavituskanalit võiks olla küll piisav võimalus, et info vastu võtta.

Mõnikord tundub, et oleme kasvatamas põlvkonda, kes tunneb, et internet on nende õigus (sarnane mõte käis läbi ka tänasest Haridustehnoloogilise nõustamise SWOT analüüsist - kes kirjutas?), aga sellega ei kaasne mingeid kohustusi. Info ja teadmised peavad ise nende peadesse voolama, õpilane  ei pea ise selleks midagi tegema.

Kui Facebooki (aga ka Youtube'i või blogisid) kasutada kui õpikeskkonda, siis tõepoolest jällegi Kärdi mõttega nõus - kus on turvalisus? Kuna sisu on võimalik väga lihtsalt jagada, siis kõik postitatu levib ka väga lihtsalt. Ka see, kui keegi kogemata, meelega või enese teadmata eksib. Kui infot on palju ja inimestel on kiire, siis on eksimused klikkimisel kerged tulema.

Ehk ikka ei koliks kogu õppimisega sotsiaalmeediasse?

------------------------------------
Ülesande link: http://opikeskkonnad.wordpress.com/2013/09/23/ii-teema-opihaldussusteemid-ja-sotsiaalne-meedia-opikeskkonnana/
Kärdi ajaveeb
Tiigrihüppe haridustehnoloog

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar