Haridustehnoloogia vajalikkusest ja haridustehnoloogiliste võimaluste rakendamisest õppetöös

Kuna haridustehnoloogil on palju erinevaid ülesandeid, siis keskendun siin haridustehnoloogile kui õpetaja aitajale.

Aeg läheb edasi, elu ja olud muutuvad. Ajal, kui rohi oli rohelisem ja taevas sinisem, polnud enamasti kellelgi mõttes, et õpetamises peab midagi muutuma. Täna on kõigi elu kiire, tehnoloogia areneb kiiremini, kui enamus inimesi selle  arengut jälgida jõuab, teadmiste hulk kasvab hüppeliselt, teamiste kättesaadavus on muutunud. Meie aega nimetatakse mõnikord Google’i ajastuks. Õpilaste jaoks on selline keskkond loomulik, õpetajatele seevastu tõsine ülesanne: kasutada õppetöös võimalikult efektiivselt ära olemasolev tehnoloogia ning uued võimalused. Traditsiooniline õpe jääb uuele ajale jalgu. John Dewey ütles juba 1915. aastal: „Kui me õpetame tänaseid õpilasi nii nagu eile, siis me röövime neilt tuleviku.“

Võime koolis edasi minna samamoodi traditsiooniliselt nagu siiani, aga see tundub jaanalinnu kombel pea liiva alla peitmisena. Ühiskond meie ümber muutub ja kohandub uutes tingimustes hakkama saamisega. Põhikooli ja gümnaasiumi seaduse kohaselt peaksime ühiskonnas hakkama saamist ja toimetulekut õpetama ka õpilastele. Kuidas seda teha, kui jätame tehnoloogia õppetööst välja, õpetame põhiliselt faktiteadmisi, teeme nn kuivtrenni IKT vahendite kasutamise kohta? Kas joonistame tahvlile kriidiga interneti ja Facebooki?

Meil on olemas kõik need tehnoloogilised vidinad, rakendused, programmid, võimalused, kuidas õppetööd efektiivsemaks, õpilasekesksemaks muuta. Kehtiv põhikooli riiklik õppekava  ütleb: „(3) Põhikooli ülesanne on luua õpilasele eakohane, turvaline, positiivselt mõjuv ja arendav õppekeskkond, mis toetab tema õpihimu ja õpioskuste, eneserefleksiooni ja kriitilise mõtlemisvõime, teadmiste ja tahteliste omaduste arengut, loovat eneseväljendust ning sotsiaalse ja kultuurilise identiteedi kujunemist.“ (§3) See ütleb veel palju muudki, mille õpilane peaks omandama põhikooli jooksul. Mitte ainult teadmisi, vaid ka oskusi ja hoiakuid, väärtushinnanguid.

Mõistan haridustehnoloogia all seda, kui olemasolevat tehnoloogiat ja selle võimalusi kasutatakse efektiivselt õpilasekeskses õppetöös. Õpetajakoolituses juba tehakse samme, et tulevased õpetajad oleksid teadlikud IKT vahendite kasutajad (vt Piret Lehiste artiklit). Mitte ainult tundide ettevalmistamiseks,vaid ka selleks, et rakendataks tehnoloogiat õppijakeskse õpetamise jaoks. Isegi kui tulevased õpetajad on selle poolest juba haritud, siis ükski õpetaja (ei praegune ega tulevane) jõua läbi proovida, katsetada ja leida endale võimalike variantide seast seda kõige paremat lahendust. Selleks ongi vaja koolis haridustehnoloogi, kellel on aega õpetajate jaoks. Eelkõige peakski ta olema olemas õpetajate jaoks, seejärel õpilaste, lastevanemate ja teiste huviliste jaoks.

Võib ju mõelda: „Milleks meile põhikoolis Moodle, blogid või muud haridustehnoloogilised vahendid? Meil on pidevad kontakttunnid. Kõikvõimalik tilulilu ainult segab ja hajutab tähelepanu...“ Võtame näiteks füüsika tunni. Õpetaja räägib soojusjuhtimisest, muude tegevuste seas toob näidetena tunni jooksul hulga Youtube.com videosid ja ütleb tunni lõpus õpilastele, et otsige samast keskkonnast videod üles. Õpilane hakkabki kodus otsima, kuid märksõnale thermal managment (soojusjuhtimine) saab ta Youtube’is vastuseks ligikaudu 54 200 tulemust. Millist valida? Mida õpetaja näitas ja rääkis? Oleks ju hea, kui õpetaja on loonud 9. klassi füüsika jaoks blogi, milles tundide kaupa toob ära sobivate videote lingid, kommentaarid  ja lisamaterjalide lingid. Teine lihtne näide: 5. klassi eesti keele ülesanne on teha koomiks kasutades slängi. Võib ju joonistada traditsiooniliselt paberile, kuid õpilaste jaoks hoopis põnevam võib olla teha seda mõnes võimalusterohkes internetikeskkonnas ja link saata õpetajale. Nii jäävad ära kotis kortsu läinud või rebenenud,  väikese õe poolt täis joonistatud tööd. Vajadusel saab töö printida paberile. Alati on võimalus, et valitud keskkond ei paku vajalikke võimalusi või piirab liialt, aga see olekski haridustehnoloogi välja selgitada, mida annab teha, millised piirangud on ning õpetaja-õpilased saavad valida sobiva vahendi. Kuna eesmärk pole arendada joonistamisoskust, vaid õppida koostama koomiksit ja kasutama sobivas kontekstis kirjakeelt ja slängi, siis võtab internetikeskkond ära liigse keskendumise joonistamisele. Saab keskenduda sisule ja tekstile.

Me kõik oleme ühiskonna liikmed. Ühiskonnas toimuvad muutused mõjutavad enamasti otseselt või kaudselt iga inimest. Tehnoloogilised võimalused rikastavad õppetööd, kui õpe on läbi mõeldud, mitte kasutatud tehnoloogiat tehnoloogia pärast. Tänapäeva kiires ja muutuvas maailmas vajab õpetaja endale abilist – haridustehnoloogi, kes aitaks orienteeruda, katsetada ja valida sobiv rakendus või vahend õppetöösse.

--------------------
Lehiste, P. 20.09.2013. Nutiõpetajate koolitus Tallinna Ülikooli Haapsalu Kolledžis. http://uudiskiri.e-ope.ee/?p=11497

Põhikooli riiklik õppekava. 06.01.2011 https://www.riigiteataja.ee/akt/11401201100