Õpikeskkonnad: VI Õpilepingu kokkuvõte

Võrgustik ja õpivõrgustik

Tsitaat ülesande püstitusest: "Õpivõrgustikke käsitletakse kui ühte uue õppimiskultuuri vältimatut osa. Õpetaja ei ole enam see, kes teadmisi jagab, vaid õppimine toimub erinevates võrgustikes kollektiivselt, õpitakse üksteiselt." (Väljataga, T.)

"Paljud lapsed veedavad enamiku koolipäevast peaaegu samamoodi nagu nende vanavanaisad: istudes üksteise taga pinkides, kuulates vaikselt õpetajate selgitusi, tehes vihikusse käsitsi märkmeid." (Lehiste, P. 2013)

"Mis oleks, kui kõik kogukonnad pühenduksid ennekõike sellele, et luua seoseid elamise ja õppimise vahel? Selline maailm võiks olla praegusest üsna erinev. Selles puuduksid piirid "kooli", "töö" ja "elu" vahel. ... Teismelised veedaksid enamiku õpiajast väljaspool kooliseinu, töötades projektide kallal, mis neile tõesti korda lähevad." (Senge, P. 2008, 12)

Peeter Senge viitab ka intervjuule Edward T. Halliga, milles Hall ütleb,et "arvestades nende (teismeliste) tohutut energiat, ei peaks nad üldse koolis istuma." (Senge, P. 2008, 12)

Konstruktivistilk õpiteooria keskendub sellele, et õpilane ise uurib, õpib, avastab, loob, tekitab omale uue teadmise. Sotsiaalkontruktivistlik teooria - õppimine toimub teistega suheldes - paneb sinna juurde veel ise omandatud teadmise jagamise kaasõppijatega.

Teismelisele on oluline suhelda. Nad ei tule kooli mitte õppima vaid suhtlema. Mida kool enamasti siiani tegi? Pani nad koolipinki üksteise taha istuma. Nii on kergem korda hoida, õpetada seda, mis õppekavas ette nähtud. See on nii toiminud kaua. Tihti toimib ka täna. Aga kas homme ka? Kas suur osa käitumis- ja suhtlemisprobleemidest koolis (õpetaja-õpilase vahel) võiks olemata olla, kui arvestaksime rohkem teismelise arengulise vajadusega suhelda? Ehk leiaksime nendega ühise keele, milles oleks kasu nii teismelistele kui meile?

Nad (teismelised) elavad suure osa oma elust internetis, enamasti Facebookis - suheldes, oma suhtlusvõrgustikes. Selle teadmise eiramine ei anna meile midagi juurde, pigem võtab ära. Kui suudaksime seda võrgus suhtlemist ära kasutada efektiivselt õppetöös, oleks juba üle koera saba saadud.

Kuid kas õpilased on valmis sotsiaalkonstruktivistlikuks õpikästluseks? Kas õpilased on valmis selleks, et Facebookis saab ja võib-olla ka peab õppima? Et Facebooki kasutada õppimiseks?

---

Kasutatud materjalid:

Lehiste, P. Tuleviku kool on meie endi kätes. Lääne Elu 2013
http://online.le.ee/2013/11/28/piret-lehiste-tuleviku-kool-on-meie-endi-kates/

Senge, P. Õppiv kool 2008

Mõtted teismeliste ja suhtlusvõrgustike teemal on tekkinud arutelust Haapsalu Kolledži õppejõu Lehte Jõega.

---

Minu kogemus

Esimene tõsisem kogemus internetipõhiste õpivõrgustikega oli mul Isetegija.net foorumi kaudu jälgida kästitöötegijate tegemisi. Olin selline vaikiv võrgustikus osaleja. Enda oskusi ja teadmisi jagasin enda Isetegija veebilehe kaudu, aga foorumit käisin ainult lugemas. Viimasel paaril aastal olen sellest kaugenenud. Mind häiris see info hulk, mida tõsiselt pühendunud isetegijad suutsid foorumisse paari päevaga postitada. Pidevalt oli mul tunne, et ma ei jõua kõike põnevat ja vajalikku enda jaoks välja filtreerida ning läbi lugeda. Juba foorumi idee on vist selline, mis mulle hästi ei sobi. Alustades endale vajaliku teema lugemist algusest võib juhtuda, et lõpetades umbes 100 lehekülje lugemise oled sealt tegelikult 15 asjalikku postitust saanud, mis sulle vajalikud on. Enamus vahepealseid on umbes sellised: "Jah, olen selle kasutajaga nõus!", "Kasuta otsingut, sellest on siin juba räägitud" (ka Peeter viitas sellele), "Vaata teemat ..." jne. Kui oleks keegi või miski, mis filtreeriks välja ainult need, mis tõesti teemast räägivad, siis... võib-olla loeksin foorumit edasi. Praegu on hea nende tegemistel Facebookis silma peal hoida.

Koolituste käigus tekkinud võrgustikud pole minu jaoks jäänud püsima. Tavaliselt on ikka tegu sellega, et kuna kasutatakse mõnda keskkonda, mis on ainult selle koolituse jaoks kasutusele võetud, siis peale koolituse lõppu ei ole piisavat motivatsiooni sinna keskkonda tagasi minna. Mõnikord, kui olengi sisse kiiganud, siis selgub, et ilmselt on ka teistel samamoodi - tühjus ja vaikus.

Praeguse meie kursuse FB-i grupp on tööle lükatud. Vajalik info saab jagatud. Arutletud. Ilma liigse kisa-kärata, siis kui vaja. Isegi rohkem suhtlemist on oma rühmatööde vestlustes. II kursuse üliõpilased soovitasid: "Tehke Skype'i grupp ja saate seal oma asjad tehtud." Tundub, et minu rühmakaaslaste jaoks on FB mugavam lahendus.

---

Õpileping

Kuidas ma oma eesmärgid täitsin? Mis minu jaoks töötas ja mis mitte? Miks? Mis on need aspektid, mille kallal pean veel vaeva nägema? Millised on minu tugevad ja nõrgad küljed? Mida ma peaksin järgmisena tegema?

Minu eesmärk oli leida endale või oma tööks vajalikke keskkondi. Kursuse lõppemise mõttes nn viimasel minutil leidsin enda jaoks kaks vajalikku keskkonda: Symbaloo ja Feedly.

Symbaloo peale sattusin, kuna olen juba tükk aega tahtnud näha veebilehe esilehte väikeste ikoonide kogumina. Üritasin selleks mõnda aega kasutada GetWappsi, aga see ei sobinud minu jaoks: ikoonid olid liiga suured ja lahmakad. Käsitsi html'i sättida ka enam ei tahtnud. Kogemata sattusin Symbaloo otsa ja praegu sobib see keskkond mulle hästi. Hetkel näeb minu Symbaloo alles väga tühi välja, aga tegelen pidevalt selle täiendamisega. Olen jõudnud ka nii kaugele, et samas keskkonnas tegin valmis ka oma kooli jaoks lehe, mida järgmisel nädalal hakkan arvutiklassis õpilastega proovima.

Teise vajaliku keskkonna sain Aivilt. Nagu ka Symbaloo on minu Feedly alles üsna tühi, aga juba praegu on väga mõnus kaasõppijate tegemistel ja kursuste blogidel silma peal hoida. Tasapisi hakkavad sinna kogunema ka huvide ja muude tegemisega seotud lehed. Mulle meeldib, et see on puhas, lihtne, ilma igasuguse tiluliluta keskkond. Võib-olla edaspidi muutun nõudlikumaks ja vajan ka lisavidinaid, aga praegu on see minu jaoks sobiv.

Oma õpilaste suhtumisega seotud probleemi lahendasin sel aastal Arvutijoonistusvõistlusele töid joonistades nii, et me lihtsalt õppisime täiesti algusest peale joonistama maapinda, joonistama taevast, loomi, kujutama valdust ja varju. Püüdsime siduda kunsti tunnis õpitut arvutitunnis joonistamisega. Mõned näited: Kevin (3. kl), Karoliina (3. kl), Mirjam (2. kl). Tegin enda jaoks järelduse, et arvutis lahendatavate ülesannete puhul pean vähemalt esialgu (kuni õilased harjuvad) rohkem nõudma, selgitama, juhendama kui nn traditsiooniliste ülesannete puhul.

Olen siiani oma tulemusega rahul - õpilased joonistasid vahvad tööd, mina leidsin enda jaoks mitu asjalikku keskkonda, mida edaspidi nii isikliku õpikeskkonna osana kui oma töös kasutan.

Nagu juba vahekokkuvõttes kirjutasin "...eesmärkide sõnastamine on minu jaoks alati raske olnud. See peakski olema võib-olla see õppimise koht - oskan seada oma õppimisele selgeid eesmärke."

Olen endiselt seda meelt, et pean isiklike eesmärkide sõnastamisele rohkem rõhku panema.

---

http://opikeskkonnad.wordpress.com/2013/11/19/vi-teema-opivorgustikud/